Eesti kraanivee maine on teenimatult madal

60% müüdavast pudeliveest on tavaline kraanivesi, mille liitri hind on peaaegu sama kõrge kui bensiinil.

Iga päev peab iga seitsmes Maa elanik (ehk miljard inimest) joogivee saamiseks tegema kolmetunnise jalgsimatka. Meil Eestis toovad torud täiesti puhta ja kvaliteetse joogivee tuppa kätte. Kas me oskame seda luksust hinnata?

Õpetajate streigi eel istusime Eesti vee-ettevõtete juhtidega koos ja mõtlesime, et mis oleks kui teeks kolm kraanivee vaba päeva? Et kraanist vett ei tule ja kellel on suur veeisu või -vajadus käes, võib osta pudelivett või sõita maale vanaema juurde kaevule… Isegi mõte, et vett kraanist ei tule või elektrit ei ole, paneb elu seisma. Nii iseenesestmõistetavad on tänapäeval mõned asjad.

Võib olla tundub uskumatu, kuid ühe pätsi leiva tootmiseks kulub 650 liitrit, ühe muna tootmiseks 135 liitrit ning iga lihatüki jaoks taldrikul 7000 liitrit vett, on ameeriklased välja arvutanud.

Me tarbime eluks-oluks muljetavaldavates kogustes vett. Iga päev. Seepärast me võib olla vaidlemegi, kas vee hind peab olema selline või hoopis selline ning milline on selle vee tarbimise mõju kliima väidetavale soojenemisele (mille paikapidavuses Eesti akadeemikud väga kahtlevad). Vesi tundub nii loomuliku elu osana, et me ei taha selle eest makstagi.

Kraaniveel kehv maine

Eestis on täna kraanivee maine madalam, kui ta seda väärib. Sellel on palju ajaloolisi, eelkõige nõukogudeaegsed põhjuseid. Näiteks see müüt, et Pärnus on soolased nii vesi kui ka õlu ja ega nende maitse eriti erine. Kuid see ei ole juba pikki aastaid enam nii.

Eesti kraanivesi on väga hea kvaliteediga ja annab pimetestides tihti pudeliveele silmad ette. Ei tasuks lasta end hirmutada ka erandlikel halva kraanivee juhtudel – ühest sellisest oli Delfi lugejaveerus alles eile juttu.

Iga selline juhtum vajab loomulikult eraldi uurimist, kuid põhjused ei pruugi olla alati vee kvaliteedis. Tallinna Vee hallatav vesi läbib mitmeid kontrolle ning on valdavalt usaldusväärne – vastasel juhul oleks täna juba kõik tarbijad tagajalagadel, kelle pesu või joogivesi rikutud.

Kuigi paremad pudeliveed on samuti puhtad ja kvaliteetsed, on ka selliseid, millel hind on, aga kvaliteeti pole. Siiski pole just palju vedelikke, mis annaks tootjale rohkem kasumit kui pudelivesi.

Vesi on sama kallis kui bensiin

Pudeldatud joogivee liiter maksab täna tarbijale enam-vähem sama palju kui liiter bensiini, kuid bensiini lõpphinnast moodustavad väga suure osa aktsiisid ning ega naftast bensiini tegeminegi väga odav lõbu ole. Kokkuvõttes on pudelivee liitri hind isegi kuni tuhat korda suurem kui kraaniveel.

Miks siis üldse osta pudelivett? Näiteks analüüsis keskkonnateadlane, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura ühe oma ettekande tarvis Tartu kraanivee omadusi. Puura jõudis lihtsa lõppjärelduseni: Tartu kraanivee keemiline koostis ja omadused on väga sarnased pudeliveele, mida veetakse Tartusse Šveitsi Alpidest.

Samuti on Tartu kraanivee toime sama hea, niisutav, värskendav ja puhastav, kui veel, mida müüakse näiteks kosmeetikakauplustes hinnaga kuni 100 eurot liiter. Ei maksa unustada, et 60% müüdavast pudeliveest ongi tavaline kraanivesi, mida on rohkemal või vähemal määral töödeldud.

Üks hiljutine uurimus tuvastas, et kui tunned end tujuka ja pahurana, võib selle põhjuseks olla vähene vee hulk su kehas. Soovitaksingi omalt poolt kõigile – võtke üks lonks kraanivett (kuni see veel torudest tuppa tuleb) – ehk aitab mõtteid selgitada.

Kui parafraseerida tuntud alkoholi tarbimise õigustust: õige mees jala ei käi ja vett ei joo, võiks tervislikkuse seisukohast öelda: õige mees käib jala ja joob kraanivett! Nii elab kauem!

Autor on Eesti Vee-Ettevõtete Liidu tegevdirektor.

Allikas: delfi.ee

Seaduseloome töörühma koosolek

Sündmus: Kommunikatsiooni töörühma koosolek
Aeg: 08.03.2011 algusega kell 11.00
Koht: EVEL büroo
Päevakorras:  Põhiteemadeks on ÜVVKS-i muudatused sh seoses korteriomandi seaduse muudatuse eelnõuga ja ka muudatused sademevee maksustamise kontseptsioonis.

Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse ümarlaud

Sündmus: Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu ümarlaud
Aeg: 16.02.2012 kell 10-12
Koht: Justiitsministeerium
Lisainfo:
Ümarlaual osalevad: Justiitsministeeriumist Vaike Murumets (nõunik) ja Indrek Niklus (osakonna juhataja), Keskkonnaministeeriumist veeosakonna juhataja Karin Kroon ja jurist Merike Laidvee. EVEL’ist seaduseloome töörühma liikmed Marja-Liisa Kruusimäe AS Tallinna Vesi jurist, Vladislav Petuhhov OÜ Järve Biopuhastus OÜ juhataja, Toomas Kapp AS Tartu Veevärk juhata ja Vahur Tarkmees.

Eestit ähvardavad veevärgitrahvid

Terviseamet võib Euroopa Komisjoni nõuetele mittevastava joogiveega asulates veekraanid ületulevast aastast kinni keerata.
Tuleva aasta lõpuks peaks joogivesi kõigis 50–2000 elanikuga asulates üle Eesti vastama vastavalt ühinemislepingule Euroopa Liidu rangetele nõuetele, aga meil on veel kümneid külasid, kus olud on kaugel ideaalsest ja trahv koputab torule.
Enamgi – tekib ka küsimus, kas on mõtet matta kümneid miljoneid eurosid hääbuvatesse sovhoosiasulatesse, mille lagunevate kortermajade sees asuvad iidvanad torustikud vaevu koos püsivad. Neid Euroopa Liit niikuinii ei remondi.
Euroopa Liit on eraldanud ühtekuuluvusfondist Eestile 2004. aastast üle 664 miljoni euro ehk enam kui kümme miljardit krooni, ent hoolimata sellest pole veel sugugi kindel, kas kõik vastab tuleva aasta lõpuks nõuetele.
Matsalu Veevärgi juht Hans Liibek ütleb, et ei tea, mis juhtub, kui kohustused jäävad siin-seal Eestis täitmata. «Ehkki see on spekulatsioon, olen kuulnud, et võib juhtuda midagi suhkrutrahvidega analoogset,» räägib ta.
Teisalt võib terviseamet viletsa joogiveega asulate kraanid lihtsalt kinni keerata.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo juhataja Antti Toominga kinnitusel teeb riik siiski koos omavalitsustega kõik endast oleneva ja tema loodab, et isegi kui midagi jääb järgmise aasta lõpuks tegemata, ei määra Euroopa Komisjon trahve.

Tohutu territoorium
Juba läinud kümnendi teisel poolel hakkas riik tohutu veemajandusprojekti elluviimise nimel pingutama. Muu hulgas loodi uusi veevärgifirmasid, mis võtsid omakorda valdadelt ja väikelinnadelt üle hulga väikeste asulate nõukogudeaegsed joogiveerajatised ning ammuilma korrast ära reoveepuhastid.
Nii näiteks tekkis osa Ida, Lõuna- ja Kesk-Eestit hõlmav Emajõe Veevärk, mis haarab nüüdseks 19 valla enam kui pooltsadat asulat ja ulatub põhjast lõunasse 126 kilomeetrit. Kliente on samas vaid paari­kümne tuhande ringis.
Lääne-Eestis loodi aga Matsalu Veevärk, millel samuti suur territoorium, aga samuti vähe kundesid. Osa juba väikelinnades varem olemas olnud veevärgiettevõtteid laienes naabervaldadesse.
Ent juba päris algul tekkisid probleemid: Euroopa Liidu päratud rahasüstid sobisid 2004. aastal küll kõige korrastamiseks, ent peagi saabus buum. Siis selguski, et raha ei jätku kaugeltki kõigi asulate süsteemide rekonstrueerimiseks vastavalt nõuetele.
Näiteks Emajõe Veevärk on praeguseks ehitanud nüüdisaegseks enam kui poole oma väikeasulate veevärkidest, ent suures osas tuleks teha veel omajagu ehitustöid. «Päris kõik need tõesti ei vasta veel eurodirektiividele,» tunnistab ettevõtte juht Andres Aruhein.
Seni taotleb firma viletsavõitu kraaniveega küladele keskkonnaametilt nõuetele mittevastava, aga tervisele ohutu joogivee müügilubasid, aga seda ei saa kindlasti teha igavesti. «Plaanime siiski sel aastal kõik nõuetele mittevastavad joogiveepuhastid korda teha, aga see sõltub fondide rahastamisotsustest,» lisab Aruhein.
Teiseks ei liitunud osa valdadest üldse Euroopa Liidu veeprogrammiga, sest selleks oli vaja ka omaosalust. Näiteks toona majandusraskustes sipelnud Võnnu vastne vallavanem Tõnu Muru pole veel isegi päris hästi kursis, kuidas peaks asula vesi vastama normidele ja kust tuleb selleks raha.
Aruhein tunnistab, et ettevõttel on mitukümmend asulat ja tohutu teeninduspiirkond, aga rangelt võttes võiks vaid Elva linn ja suuremate tööstustega asulad tuua ettevõttele praeguse hinna juures kasumit.
Emajõe Veevärgi kundede seas leidub ka selliseid poole­saja elanikuga külasid, mille vee- ja kanalisatsiooniteenuse kantmeetri omahind peaks olema rangelt võttes 13 eurot või enamgi, on aga praegu 2,39 euro­t. See tähendaks rohkem kui viiekordset hinnavahet.
Aruhein ei tee saladust, et hind peab tõusma. Tema kinnitusel pole kahtlustki, et neis väikeasulates on võimalik pakkuda head joogivett, samas pole kaugeltki kindel, et kohalike elanike kasin rahakott selle välja kannatab.

Vallapoliitikute proovikivi
Vee ja kanalisatsiooni maksumusest võib hakata sõltuma vallapoliitikute populaarsus kohalikel valimistel. Kui kätte jõuab taluvuspiir, võivad Emajõe Veevärgi aktsionärid kokku tulla ja ettevõtte lihtsalt likvideerida. Mõne vaesema valla juhtide sõnul on vee hind juba praegugi taluvuspiiri lähedal. Seejärel võtavad omavalitsused korda tehtud joogivee- ja kanalisatsioonirajatised lihtsalt tagasi. Hinnad on küll jälle sobivad, aga sellega lõpeb ka süsteemide korrashoid kaugemas tulevikus.
Nii Aruhein kui Matsalu Veevärgi juht Liibek ütlevad, et ka euromiljonite eest ehitatud veesüsteemid kuluvad ja vajavad aja jooksul aina suuremaid investeeringuid. Samal ajal kahaneb maa-asulate elanikkond ja ühel hetkel võib tekkida vajadus hiljuti loodud veefirmade elushoidmiseks riigi dotatsiooni abil.
Matsalu Veevärgi hinnad pole juba kolm aastat kerkinud ega kahanenud, asulatele on hinnad täpselt ühesugused. Omanikest vallad on otsustanud, et nii jääb see ka tänavu.
«Kui me veame aasta lõpuni selle 2,48 euroga vee ja kanalisatsiooni kantmeetri kohta välja, siis on hästi,» lausus Liibek. Tema sõnul kallineb kõik ka Matsalu Veevärgi jaoks. Ettevõte valmistab praegu Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) ette taotlusi veel puuduliku vee ja kanalisatsiooniga asulate korrastamiseks, sama teeb Emajõe Veevärk. «Omavahenditest me ei suuda, aga kui saame KIKi rahastuse, oleksime omadega tähtajaks ree peal,» lisab Liibek.

Allikas: delfi.ee

Veefirmad kannatavad riigi kiusu all

Vee-ettevõtete väitel sunnib konkurentsiamet neid jõuga tulukust tõstma ja pitsitab kulusid kontrollides. Süsimusta stsenaariumi kohaselt võib konflikt päädida Euroopa Liidult saadud sadade miljonite eurode suuruse abi tagasiküsimisega.

Konkurentsiamet soovis ühe veefirma personali ülespildistamist ühe kuu jooksul, et näha, millega täpselt töötajad tegelevad. Ettevõtte juht keeldus alluvate jälitamisest.

Teise ettevõtte juht kurtis Ekspressile, et konkurentsiamet nõuab põhivahendite osas kahekordset raamatupidamist, mida seadus ette ei näe. Amet tahtis näiteks 50 eurot maksnud elektripistikule eraldi amortisatsiooniarvestust, samuti kruvikeerajale, sest seda kasutatakse ju mitme aasta vältel!

Kolmas direktor märkis hiljuti peetud ümarlaual, et konkurentsiamet pidas tema firma palkasid liiga kõrgeks, sest võrdles neid jäätmemajanduse keskmisega. Samas jättis amet arvestamata, et jäätmemajanduse keskmise tõmbab alla prügisorteerijate madal tasu.
Neljanda ettevõtte juht teatas, et hinna kooskõlastamine venis neljale kuule. “Tehke hindasid suvel, mitte talvel,” õpetas viies direktor oma kogemustele toetudes.

Miks peedib konkurentsiamet veefirmasid? Kas nn monopolide ohjeldamise seadus aitas vee hinda odavamaks muuta? Mida arvab asjast amet?

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/veefirmad-kannatavad-riigi-kiusu-all.d?id=63891881 

Allikas: ekspress.ee

Kehtiv hindamiskord lämmatab vee-ettevõtjaid

Tänaseks on palju kirgi tekitanud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus kehtinud veidi üle aasta ning paljud Eesti vee-ettevõtjad selle vilju maitsta saanud. Paraku on need viljad mõrud, kirjutab Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees.

Konkurentsiameti tänane metoodika ei taga vee-ettevõtetele jätkusuutlikkust. Kui me aga tahame, et ka tulevikus tuleks torust puhas ja kvaliteetne joogivesi, tuleks meie, vee-ettevõtjate arvates hakata seda metoodikat kiiremas korras muutma.

See, rahvakeeli monopolide ohjeldamise seadus muutis oluliselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadust, mis ütleb nüüd muu hulgas, et veeteenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud: põhjendatud tegevuskulude katmine; investeeringud olemasolevate ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks; keskkonnanõuete täitmine; kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; põhjendatud tulukus vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt.

Tundub lihtne ja loogiline? Aga ei. Nimelt ei kuulu, erinevalt teistest eluvaldkondadest ja majandusloogikast, veefirmade tegevuskulude sekka tihtipeale vee tootmiseks vajalik elekter, mitmed investeeringud, amortisatsioon neilt investeeringutelt, põhivara kulum, karmides konkurentsitingimustes aina kerkivad tippspetsialistide palgad, riiklikult kehtestatud tasud, lootusetud võlad… absurdne? Ei, selline on täna Eesti reguleeritud äri eripära veemajanduses.

Kurja juur peitubki ses kiiruga vastu võetud ja sisult populistlikus seaduses ning konkurentsiameti koostatud nn soovituslikus metoodikas, mis ei arvesta ettevõtete tegelikke arenguvajadusi, keskendudes vaid minevikus tehtud statistilistele kuludele. Näiteks sai üks vee-ettevõtja valmis uue puhasti, kuid uut vee hinda kooskõlastama minnes selgus, et sellesse puhastisse pole tal õigust spetsialisti palgata – enne sai ta ju ilma hakkama!

Ühel teisel vee-ettevõtjal ei õnnestunud suurenevat kemikaalikulu põhjendatud kuludesse kanda, sest seni olid tal kõik proovid korras olnud. Ühesõnaga – kõige suurem probleem konkurentsiameti metoodikas on, et see ei arvesta ei tuleviku ega tehtud investeeringutega – kui seni said hakkama spetsialisdideta, siis nii jäägugi; kui seni vett kemikaalidega ei puhastatud, siis nii jäägugi!

Amet ei loe põhjendatud kuluks ka Euroopa abiraha toel tehtud investeeringuid ning amortisatsiooni neilt. Mõneti on see mõistetav, sest ettevõte ise tõesti neid kulusid ei teinud, kuid kas need investeeringud siis ei kulu? Kuna ettevõtted ei tohi praegu abi korras saadud põhivara kulumit tariifidesse arvestada, toob see umbes 5-10 aasta pärast (kui osa põhivarast vajab juba väljavahetamist) kaasa väga suured tariifitõusud neis piirkondades, kus põhivara on soetatud valdavalt abirahade eest.

Ka vajalikud väikevahendid, näiteks veemõõtjad, mis enne läksid kohe kuludesse, nõuavad nüüd kuludena arvestamisel ajatamist ja raamatupidamises mitme aasta peale jagamist. Sisuliselt peamegi nüüd pidama topeltraamatupidamist – üht maksu- ja tolli-, teist konkurentsiametile. Üks EVELisse kuuluv vee-ettevõte tunnistas aga ausalt, et kirjutas paljud püsikulud, ka palgad, varade tulukuse reale. Paberil teenib ettevõte märkimisväärset kasumit, kuid tegelikkus on midagi muud. Ning selline tegeliku majandamise moonutamine on konkurentsiameti arvates mõistlik lahendus!

Metoodika ei arvesta ka ettevõtete eripäradega, sealhulgas geograafilistega. Ometi on ühe valla veefirmal 20 kilomeetrit veetrassi ja 2 000 klienti, teisel vallal 2 kilomeetrit veetrassi ja 20 000 klienti – täiesti erinevad tingimused. 85% vee-ettevõtte kuludest on aga püsikulud, mis ei sõltugi otseselt klientide arvust.

Ega ma ei imestagi, kui mu Euroopa kolleegid mu juttu ulmekirjanik Stephen Kingi loominguks peavad – nad ei oska lihtsalt midagi nii imelikku ettegi kujutada. Näiteks pidi ühe väikevalla veeettevõtte juht hiljuti konkurentsiametile põhjendama, miks ikkagi kulutas ettevõte ühel 2010. aasta juulikuu päeval 3 eurot Tallinnas parkimisele! “Tule taevas appi!” ütleks peaminister Andrus Ansip. Rääkimata sellest, et Inglismaal saavad meie kolleegid hinnad kinnitatud viieks aastaks korraga, me peame selle kadalipu igal aastal uuesti läbi tegema. Muide, kuigi uue korra kohaselt peaksime hinna kooskõlastatud saama 30 päevaga, ei ole see veel kellelgi õnnestunud. Konkurentsiamet esitab lihtsalt pidevalt lisaküsimusi ning igale uuele küsimusele vastamine lükkab tähtaega edasi.

Juba eelmise aasta märtsis avaldas riigikontroll auditi, milles konkurentsiameti hinna määramise metoodika pihuks ja põrmuks tegi. Küll soojatootjatega seoses, kuid loetletud probleemid olid kõik samad. Riigikontroll soovitas majandusministril töötada koos konkurentsiametiga välja ühtsed soojuse hinna kooskõlastamise põhimõtted ja kehtestada need õigusaktiga. Ehk oleks aeg need lõpuks siiski kinnitada?

Vahru Tarkmees
Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor

Allikas: aripaev.ee

http://www.evel.ee/wp-content/uploads/2012/02/Arvamuslugu-Äripäevas.pdf

Kommunikatsiooni töörühma koosolek

Sündmus: Kommunikatsiooni töörühma koosolek
Aeg: 14.02.2011 kell 13.00-16.00
Koht: EVEL büroo
Päevakorras: 
1. Märtsikuus toimuva rahvusvahelise veepäeva kavandamine.
2. Suvepäevade ettevalmistamise arengutest.
3. EVEL’i tunnustusauhindade ideede arutelu.
4. 29. märtsil Türil toimuva “Veemajanduse visiooniseminari” kavandamine.
5. Muud informatsioonid.

Mullu maksti keskkonnavaldkonnas varasemast kolm korda enam eurotoetusi

Mullu maksti keskkonnavaldkonnas välja rekordilised 116,7 miljonit eurot struktuuritoetusi. Seda on ligi kolm korda rohkem kui 2010. aastal.
“Kõikides Eesti piirkondades on keskkonna vallas mõni eurorahade abil tehtav projekt käimas või juba lõpetatud. Olgu siis näiteks veevärgi korda tegemine, soojatrasside uuendamine, prügimägede sulgemine, keskkonnaharidust pakkuvate keskuste loomine. Tänu sellele on saanud mitmed keskkonna valdkonna mured lahenduse ja suur hulk inimesi tööd. Möödunud aasta detsembris maksime taotlejatele välja 29,5 miljonit eurot, mis on läbi aegade kõige suurem kuine summa,” ütles keskkonnaminister Keit Pentus.
Minister pidas heade tulemuste põhjuseks eelkõige tõhusamat koostööd ministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahel ning KIKi sisemisi ümberkorraldusi. “KIK on muutnud järelevalvet projektide teostajate üle oluliselt rangemaks ning panustanud probleemide lahendamisse nii inimesi kui ka aega. Eriti hea märk on see, et väljamaksed on järjest suurenenud hoolimata keerulisest olukorrast ehitusturul, kus hindade oluline kallinemine, pankrotid ja lepingutest loobumised on tavapärane nähtus,” rääkis Pentus.
Kogu 2007 – 2013 perioodi keskkonnaalaste struktuuritoetuste osas on rahastamisotsuseid tehtud 563 miljoni euro ulatuses. Sellest on 2011. aasta lõpu seisuga välja makstud 156,5 miljonit eurot.
Eurotoetuste jagamist mõjutab keskkonnavaldkonnas asjaolu, et suuresti on tegemist mahukate taristuprojektidega, mille ettevalmistamiseks kulub vähemalt paar aastat ning alles seejärel on võimalik väljamakseid teha. 2011. aastal jõudsid nii kaugele näiteks paljud veemajanduse projektid, mis moodustavad olulise osa kogu elukeskkonna arendamise rakenduskavast.
2011. aastal lõppes 43 keskkonna valdkonna projekti, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest. 41 neist on käimasolevast struktuurifondide perioodist (2007-2013) ning lõppes ka kaks 2004-2006 perioodi viimast veeprojekti. Üks neist kahest oli Ühtekuuluvusfondi Emajõe ja Võhandu jõe valgala veemajandusprojekt, mis oli suurim veeprojekt, kuhu oli kaasatud 28 omavalitsust ja mille kogumaksumuseks oli ligi 65 miljonit eurot. Selle projekti tulemusena on nüüdsest 47 600 elanikul ligipääs ühisveevärgile ja kanalisatsioonile.
Käimasoleva perioodi projektidest said oma eduka lõpu näiteks Pärnu Rääma prügila sulgemise projekt, Otepää linna veemajandusprojekt, Kohtla-Järve linna Ahtme linnaosa kaugkütte trasside rekonstrueerimine, Orissaare katlamaja ümberehitamine turbaküttelt hakkpuidu kütusele ja Haeska rannaniidu loodusliku mitmekesisuse säilitamise projekt. Veel on käimas 207 keskkonna valdkonna projekti, mida kaasrahastatakse struktuurifondidest.

Allikas: envir.ee

Ühisveevärgi projektid annavad elanikele puhta joogivee

Jaanuaris jõudis lõpule Järva-Jaani veemajandusprojekt, millega said kõik sealsed elanikud puhta joogivee ja võimaluse liituda kaasaegse kanalisatsiooniga. Ka Põltsamaa elanikud rõõmustasid, sest lõppes sealse projekti esimene etapp.

9. jaanuaril sai läbi Ühtekuuluvusfondist (ÜF) kaasrahastatud Järva-Jaani veemajandusprojekt, mille maksumuseks oli 2,8 miljonit eurot. Projekti tulemusel said kõik Järva-Jaani alevi elanikud puhta joogivee ning võimaluse liituda kaasaegse kanalisatsioonivõrguga.
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Krooni sõnul oli enne projekti Järva-Jaani alevi elanikest ühisveevärgiga varustatud 77 ja ühiskanalisatsiooniga 72 %, kuid projekti järgselt on kõigil Järva-Jaani alevi elamukinnistutel see võimalus olemas. “Väga hea meel on, et Järva-Jaani kõigil 1087-l elanikul on nüüdseks võimalus tarbida tervisele ohutut joogivett ning ühineda ühiskanalisatsiooniga. Projekti tulemusel loodi enam kui 220 inimesele ühisveevärgiga ja rohkem kui 270-le kanalisatsiooniga liitumise võimalus ning tänu halvas seisukorras olnud vanade veetorustike uuendamisele paranes iga kolmanda alevi elaniku jaoks joogivee kvaliteet,“ lisas Kroon.
Siiski pole sellega valla veemajanduse investeeringud aastakümneteks lõppenud. Järva-Jaani Teenus OÜ juhataja Andrus Arusalu sõnul on edasine prioriteet veemajandustegevuses valla külade ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamine.
Projekti raames uuendati Järva-Jaani reoveepuhasti koos pumplaga ning laiendati Järva-Jaani alevi ühisveevärki- ja kanalisatsiooni elamupiirkondadesse, kus see seni puudus. Rajatud ja renoveeritud torustiku kogupikkus oli 17,3 km. Lisaks rajati 5 reoveepumplat, rekonstrueeriti kaks puurkaev-pumplat ning paigaldati 12 tuletõrjehüdranti.

 Põltsamaal renoveeriti ja ehitati kümneid kilomeetreid torustikke
19. jaanuaril lõppes Põltsamaa veemajandusprojekti esimene etapp, millega said 497 kinnistut liituda ühisveevärgi ja –kanalisatsioonivõrguga. Kui enne projekti algust oli Põltsamaa linna elanike kinnistute varustatus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga 57 %, siis projekti järgselt on 98 protsendil elamukinnistutel see võimalus olemas.
Projektiga renoveeriti ja ehitati 17,73 km vee- ning 19,06 km kanalisatsioonitorustikke ja rajati 0,97 km survekanalisatsioonitorustikke. Samuti paigaldati 3 uut ja uuendati paremkalda linnaosa reoveepeapumpla ning renoveeriti ja laiendati linna reoveepuhastit.
Sellega ei ole aga Põltsamaa veemajandusprojekt lõppenud. Käimas on projekti teine etapp. Selle raames uuendatakse olemasolevaid ja vananenud ühisveevärgi- ja kanalisatsioonitorustikud, et pakkuda linna elanikele veelgi kvaliteetsemat joogivett. Lõpetatakse ka amortiseerunud kanalisatsioonitorustikust põhjustatud reovee jõudmine põhja ja -pinnavette.
Projekt käivitus 2008. aastal. Tööde kogumaksumuseks on 7,076 miljonit eurot, millest enamus  (77,46%) rahastatakse ÜF-ist. Projekt viiakse ellu kahes etapis ning lõppenud esimese etapi maksumuseks oli 3,6 miljonit eurot. Projekti kaasrahastajad on Põltsamaa linn, Põltsamaa vald ja Põltsamaa Varahalduse OÜ.

Allikas: envir.ee